Kirg elab siin

Siin keskpäevase päikese käes Raekoja platsil kohvi juues ja kirjutades, sulavad mu silme all viimased lumehunnikud, munakividelt kaovad iga minutiga märjad laigud ning inimesed naeratavad laialt. Kevad on ametlikult käes ja ma tunnen, kuidas igal hommikul nähtamatu käsi libistab oma sooja pihu üle mu sassis juuste ning mina manan näole suure naeratuse, selle nähtamatu käe omanik ütleb mulle igal hommikul: Rise and shine! 
Ma olen selline lendlev inimene, kes laseb endani harva, aga kui laseb, siis nii sügavale, et hiljem on raske lahti lasta. Ma ei räägi siin ilmtingimata suhetest, ma räägin kõigest. Ma ei vaimustu kunagi kergesti. On asju, mida ma armastan juba enne kui neid päriselt näinud olen ning on asju, millesse kiindun tasapisi, nende konarlusi ja õõnsuseid avastades. Viimasel ajal on elu sundinud loobuma, võibolla isegi mitte loobuma, vaid lihtsalt ise oma käike tehes mõned asjad minult rebinud. Kõigiga juhtub. Nädal tagasi rääkisin Franciscoga, kellele kuuluvas vanalinna korteris Malagas alati olen, see korter on näinud mind lõbusana, kurvana, rõõmust naervana ja suurest kurvatusest nutvana. Minu inspiratsioonikorter, millesse armusin enne, kui seda pärislt näinud olin. Ärge küsige kuidas, aga nii see oli. Kaks suve tagasi Hispaanias hääletades oli see minu ja Kersti staap, meie kindlus, kuhu iga kell tulla. Seal sündis suur osa minu blogist, siis kui kell juba varaseid hommikutunde kõndis, Kersti, tekk üle pea, magas ning Sade vaikselt laulis ja paksud kardinad rõduuste ees tuule käes lainetasid. Francisco ütles, et müüs mõlemad oma restoranid ära, andis korteri ära ning otsis tasuvama ning liikuvama töö. See oli löök, mida ma kõige vähem ootasin. Ma armastan seda korterit, tal on mulle eriline tähendus ka siis, kui seda enam pole. Mida ma aga tean on see, et Malaga lahkub mu lemmikpaikade hulgast Hispaanias. Olen vist halb seletaja, aga see tunne on mu sees olemas. Malaga on turistikoht, mina selliseid ei salli, aga see korter tekitas erilise aura. Kuidas ma võtmed näpus mööda väikeseid tänavaid poodi kõndisin ja hiljem poekottidega päikesesoojadel tänavakividel tänavamuusikuid nautisin ja vaatasin mööduvaid inimesi või meest ja naist, kes selle sama muusika järgi ennastunustavalt tantsisid, vaid teineteisele. Või, kuidas ma eelmisel suvel Marokost tulin, hing segamini, pea mõtteid täis ja teisel hetkel juba mõtetest tühi, ma olin esimest korda oma mõtetega üksi. Ilma ainsagi võimaluseta kelleltki midagi küsida. Minu kolme rõduga korter aitas mind. Malaga on sellisena täis mälestusi, millest ma ei ole nõus loobuma. Loobusin pelgupaigast, mida nüüd vaid tänavalt möödudes võin jälgida, ent mälestusi ei luba ma kellelgi võtta.
See sama lugu pani mind inimestele mõtlema. Ja ma mõtlen, et miks küll me loobume liiga kähku. Miks me lööme tihti käega asjadele, millel võiks tulevikku olla, aga me ütleme pärast esimest tagasilööki, et ju elu tahtis nii või ju oli siis ette määratud. Mis kuradi ettemääratud? Mis elu tahtis nii? Kes see elu selline on, et meile asju ette kirjutab. Ma usun, et teatud asjad on inimesele sündides tõesti “ette kirjutatud”, ent kuidas me saame öelda mõne suhte puhul nii, kui me ise ei ole pingutanud või laseme teisel poolel egoistlikult ostustada. Mulle meeldis kinos seinal rippuva filmi plakatil öeldu: “Vahetevahel on vaja armastust veidi tagant tõugata.” Ja ma ei räägi siin ainult mees pluss naine või naine pluss naine või mees pluss mees sügavamatest suhetest, ma räägin kõiksugu tunnetest, paaridest, sõpradest, tuttavatest. Tihti me lihtsalt vaatame, kuidas teine inimene kaugusesse kaob ja me ise ei tee selleks vähimatki. Vahest võibolla polegi millestki loobuda, meile vaid tundub, et on. On olnud vaid segased tunded tänavate rägastikus, lendlevad õhus, majanurkade vaikuses. 

Ma istun siin edasi ja püüan oma segastele mõttekäikudele mingisugused sadamad ja sihtpunktid leida, aga ma palun, et te kõik mõtleksite endale oluliset inimeste, paikade, olukordade peale ning mõelge, milliseid neist tasuks tugevamini kinni hoida, milliseid tagasi võita, milliseid endaga kaasas kanda. Mina järjestasin enda omad. Tean, et kui olen olnud sunnitud millestki lahti laskma ja päevavalguses tunnistan, et elu läheb edasi ja ma olen lahti lasknud, siis õhtupimeduses üksinda tulevad segased tunded tagasi ja ma olen ikka seal hetkes, kui tagasilöök tuli. Mu pea on segamini ja ma ei oska olla õnnelik. Hommikul tuleb see nähtamatu käsi ja kõik on jälle särav.   

Jajaa, ma tean, et ma lubasin paljudele sellest vahejuhtumist rääkida, isegi Piiale Iisraeli saatsin sõnumi kutsega õhtul seda lugulaulu oma silmaga kaema tulla, aga ma lihtsalt ei viitsinud kirjutada. Ah, et millest ma sogan, kohe räägin.
Elan linnast väljas, Peetri külas ja sõidan marsaga linna, sest ma olen liiga laisk, et autojuhi lubade tarvis kooli teooria eksamit uuendada ja ARK-i minna. Auto ootab mind juba 2 aastat maja ees. Mõneti on see laiskus ka selles kinni, et otseselt mul kuskile koguaeg sõita ei ole vaja, vahest kui on, siis on ju takso või sõbrannad olemas ja pealegi meeldib mulle ühistranspordis inimesi vaadata. vahest võin üpris totaka mulje jätta, aga ausalt öeldes nagu väga ei huvita. Minu istekoht on alati hoolikalt valitud, silmas pidades muidugi seda, et ma võimalikult paljusid inimesi sealt näeksin. Kunagi, kui ma nii palju aega kodus voodis kirjutades mööda ei saatnud, siis ma võtsin ette reise trammiga Baltijaamast Kopli poole ja siis sealt tagasi Kadriorgu, kõige põnevamad inimesed tulid peale alati kuskil Linnahalli kandis ja siis võis peatuseid liigitada vabalt selle järgi, kui vanad inimesed peale tulid. Ühesõnaga, nüüd olen ma läinud üpris kaugele sellest, millest rääkima pidin hakkama. Mina, Peetri küla, laupäevane päev ja 11.30 Jüri marsa nr 214.
PS! Marsas ma istmeid ei vali, sest tihti on lihtsalt pole midagi valida, peab püsti seisma.

See vestlus kestis nii kaua kuni mina lõpuks vihast sinisena marsal turu juures kinni lasin pidada ja edasi jalutada otsustasin. Võibolla kestis see vestlus edasi, ei huvita, lihtsalt vihale ajas, kui kuradi rassistlikud võivad ühed inimesed olla. Meil on nendel mustadelt õppida ja neil kindlasti meilt ka, aga me ei räägi siin mingisugusest vahe tegemisest. Ei tea, mille poolest need hammasteta ahvid paremad on kui must mees näiteks Mosambiigist või tahmanäpp Pakistanist?
Ja punkti pani mu oma isa sellel esmaspäeval, mil pärast mu sünnipäeva koju sõites minu jutu peale, kuidas ma oma suurendatud foto väikesest imearmsast Kuuba tüdrukust suure toa seinale teleka taha panen, ta lihtsalt ütles resoluutse ei, aga olles enda eist ilmselgelt pisut üllatunud, püüdis olukorra naljaks keerata. “Mis must Kuuba tüdruk, kui sa selle sinna paned, siis ostan nii suure teleka, et midagi kuhugi ette ega taha ei mahu, ülemiselt korruselt saab ka telekat vaadata ja see must tüdruk ei mahu kuskile.”
Minu vanemad põhjendavad oma vastumeelsust tumedate vastu sellega, et meie ühiskond ei ole valmis (noh kui näiteks valgel naisel on mustaga v mulatiga v vahet pole mis värvi tumedamaga laps) ja et laps kannatab.
Ja nii me sünnitamegi rassismi. Püüame lastes juba varases eas tekitada tunnet, et must on imelik, valge on normaalne.
Maarit rääkis täna vahva loo sellest, kuidas tema endise kuti perekonnas on keegi Rootsi mees, kelle mõlemad lapsed, poiss ja tüdruk, on endale mustad kaasad leidnud ja kui siis ükskord ühise laua taga istuti ütles üks tilluke Eesti sugulane sellele, kes veini kallas: “Vala neegrile ka veini!”
Lapsesuu räägib seda, mida kodus räägitakse

Te quiero Cuba!   

Muljed Havanast skipin ma kohe, sest nagu paljud teist teavad, siis ei ole ma mingisugune suurlinna plika. Kardan vinguhaisu nagu pussipauku, larmavad inimesed ja mustad linnatanavad ei ole minu mangumaa. Havana on omamoodi lahe, selline sipelgapesa, kus koguaeg sagitakse ringi, suured varvilised ameeriklased liuglevad mooda tanavaid, keegi uritab pidevalt sulle midagi pahe maarida voi toksib sind oma köntidega ja palub raha. Kirjutan siia nuud jooksvalt, kus ja mis me teinud oleme, kui Eestis tagasi olen, kirjutan hindadest, kohtadest, bussidest ja inimestest rohkem ja puhendunumalt, sest tegelikult on siin oldud pea 2 nadalat mind inspireerinud, kui oleksin oma lapkaga siin, siis kindlasti ainult kirjutaksin, muidugi samal ajal turkiissiniseid laineid palmi all jalgides ja kookosepiima luristades. Hehee.

Parast monusat rannapaeva otsustasime veel uhe oo Havanas olla ja jargmisel paeval Vinalesesse porutada. Ma olin netis pilte nainud monusast maastikust ja hobustega meestest, aga rohkem nagu midagi ette ei osanud kujutada. Ajavahe tottu oleme me olnud muidugi nagu vanad laiskvorstid, nii kui kuskile maha istume voi voodit naeme, huppame me pea ees ja suleme silmad. Magame uhesonaga koguaeg. Umbes pool teed nautisin ma segast unenagu, siis tuli vaike snaki peatus. Kuna siinmaal ei ole nii, et lahed koduuksest valja ja saad osta, mida ainult tahad igast tanava poest, siis ei ole tee peal baarides ka valik teab, mis suur. Kartulikropsud maitsevad nagu papp kerge peekonihaisuga, aga tuKola on kuubalaste versioon Coca-Colast ja seda oleme me siin joonud. Igal juhul, sellest baarist ei ostnud me midagi, sest bussist moni sentimeeter edasi seisis tume neegriplika kast kaes ja muus banaane. Noh, me siis motlesime, et oi kui cool, lahme ostame, nagu mustlased arbuuse vahest Eestis muuvad. Hinnaks utles chikk un peso. Me ladusime letti oma peso (turisti raha peso convertiblet, 1peso vordub u 12 EEK), et ta meile banaani annaks, ise motlesime, et pisut kallis nagu maa kohta, kus terved tee aared banaane tais on. ja oh meid lollakaid, chikk hakkas siis oma kastist neid tolmuseid banaane meile katte laduma. See tahendab, et uks banaan oleks maksnud 1 kohaliku peso ehk moneda nacionali, mis vordub u 50 eesti sendiga. Nii me siis bussi ronisime, ise onnest saravad oma banaanihunniku ule. 
Mida rohkem Vinalesele lahemale joudsime seda monusamaks loodus muutus. Palmid kuidagi saravamaks ja lopsakamaks, lehed puudel suuremaks, majad muutusid huttideks, inimesed soitsid hobustega ja lapsed ajasid paljajalu kanu taga. Vinalese bussijaama joudes nagin juba aknast, kuidas uks vaga vana hallipaine tadi hoiab A4 lehte kaes koos kirjaga: Triin y amiga! Nii armas, esimest korda elus oli keegi sildi teinud ja ootas mind. Meie uus kodu oli avar ja vahva. Saime endale tanavpoolse toa, nii et hommikul kell 5 vois kuulda koige varasemat kukke kiremas, sellele jargnes ilmselt mees autoga, kes kiremise peale ules oli tousnud ja siis kell 6 juba elu kihas. Inimesed ootasid tanaval bussi, millel ilmselt mingit graafikut ei olnud, sest moni ootas monel hommikul umbes tunnikese koos jalge ees siblivate kanade ja kukkedega. Meie kodu kulas elas 14 000 inimest. Jajah, tundub suur, aga tegelikult labis kula uks suurem tanav, mida mooda autod soitsid ja moned risti kulgevad korvaltanavad, kus inimesed elasid. Mida inimesed Kuubal teevad? Mulle tundub, et midagi erilist. Kastitais mehi soidab paar korda paevas kuhugi poole, voib arvata, et naiteks poldudele toole. Teised inimesed istuvad maja ees kiiktoolides ja lihtsalt passivad. Huuavad holaaa, lehvitavad voi ajavad naabrinaisega juttu. Vinaleses on tunne, et aega on koikide nende kiirete asjadega ja tegelikult ei peaks me uldse kiirustama nii mottetult. 
Teisel paeval votsime kohe uhe tuubi koos hobustega ja laksime orgude vahele kappama. Oeh! Ei suuda mina seda uldse kirjeldada: maed on kaetud pikkade palmidega ja meenutavad vihmametsa, sellised maed vahelduvad orgudega, kus laiuvad tubakapollud ja hutid, kus tubakat rullitakse ja kui moni turist sinna satub, siis pakutakse tallegi uks hea sigar koos jallegi kookose seest pakutava piimaga, millesse on alati voimalik lisada rummi, mett ja sidrunit. Uhte sellisesse me ratsutasime. Roheliste silmadega kohalik Romeo toi parima rummi oma hutist valja ja laks peoks. Parast tunnist plakutamist olime sobrad koos teise hobusepoisiga tulnud Mehhiko paariga, kellega teekonda jatkasime. Kui meie ostetud 4 tundi labi said, tegid hobusepoisid ettepaneku teha veel 2 tundi retke uhte tillukesse kulla, kus peetakse kukevoitlust, seltskonnas ringleb kovasti rummi ja on tunda verelohna. Muidugi pidime me maksma, aga olime nous. Kui juba hobuseseljas olen, siis voib ju minna. ”Kyla” oli keset poosaid asetsev ring, mille ymber istusid igas vanuses mehed, ringi sees kaisid teised mehed, yhes kaes rumm, teises plasttopsid. Voite siis arvata, mehed olid monusalt svipsis ja voitluseks valmis. Kukkedel katkutakse jalgade kyljest suled ara ning pannakse nad nooriga kinni paikese katte, sest vastased peavad yhes kaalus olema. Arvatakse, et mida peenem, seda sitkem. Vahetult enne voitlust pannakse neile vahaga teravad kannused kylge ja tupsutatakse sulgede vahele vett, et nahka pisut niisutada. Lopuks viiakse kaks kukke ringi, enne teevad inimesed panuseid, et kes voidab. Siis tulevad omanikud kukkedega, poks kuulutatakse avatuks ja laheb lahti. Publik moirgab, plaksutab, oigab. Mina yritasin yle nende hyplevate peade pilte teha. Avavoitluses olid vastamisi pruun ja valge. Voitluse kaotab see, kellel rohkem verd tuleb, kes vahem liigutada suudab. Kaotaja tapetakse, voitja laheb edasi. Kogu voistluse seeria voitnud kukk lastakse karja kanadega kokku, et veel voitluskukkesid saada. Selleks ajaks kui voitja kanadega kokku lastakse on ta tihti pime ja vigane, aga kova mees ikka. Vaatasime yhe matsi ara ja hakkasime tagasi ratsutama. Vagev, aga rohkem vaadata ei tihka. 
Jargmisel paeval laksime Cayo Levisale, saarele, kuhu saab tunnise bussisoiduga mooda vaikeseid kylateid ja pooletunnise praamisoiduga. Praam ei ole muidugi mingi Saaremaa praam ja tegelikult ei raagi ma siinkohal ka mingisugusest sadamast, sest siinne sadam oli lihtsalt silm merre ja praam yks alus kus istuda sai pea ainult kapten, teised hangisid taga mootori juures. Saar ise oli imearmas, tyhi rand, koos valge liiva ja siniste lainetega, aga noh ilmaga meil ei vedanud. Alguses oli pilves, keerasime end rannatoolile kookoselehtedest varju alla kerra, aga siis tousis ka tuul ja hakkas sadama, nii et pogenesime baari katuse alla varjule. Kylmetasime 5 tundi enne kui tagasi oma vaikesesse kylla saime. 
S6brad, netiaeg on taas labi saanud, pean kahjuks lahkuma, aga lahipaevil jalle. 
Hetkel, kui teie minu reisi alguspaevist loete, olen ma juba Baracoas, saare ida osas ja naudin siinset metsikut loodust.     

Cubanisimo!
Et te koik teaksite, siis Kuubal on internetiga nigelad lood: kallis ja aeeeeglane.Teiseks on oues koguaeg muusika, paike ja naeratavad inimesed, nii et tegelikult naudin ma arvutist eemal olemist taiega. Aga selleparast ei jaa seiklustest kirjutamata, lihtsalt aega votab. Aga aega on, eksju. Manana!
 9. jaanuaril, kui me Gretega Tallinna lennujaama porutasime, olid meil seljas seljakotid, kaes iga reisija piibel Lonely Planet ja teadmine, et oo Londonis veedame me turklasest Yussui juures, kellega olin couchsurfingu kaudu paar emaili vahetanud ja teadsime seda, et Yosvani, kellele ka kirjutasin on meile Havanas oomaja kinni pannud.That was it! Ei tundnud justkui vajadust midagi pikemalt planeerida riigi jaoks, mis on nii kaugel, kus ma iial kainud ei olnud ja millest ma midagi oodata ei osanud. Peale mojitode ja salsa ofkoooors!
Yussuf tuli meile lennukasse oma tulipunase ratsuga- vana, tulipunase Audiga- vastu. Ei mina saa aru, kuidas see mees kull turklane on- juuksed on heleheledad, nahk valge ja kaed pole ka karvased nagu kebabi meestel on. Igastahes kihutasime me tema ratsuga ”tema poodi” eirates koiki liiklusmarke ja piiranguid. Noh et ikka kui mark naitas 50, siis tema spidokas 120. Muideks, minu jaoks oli esimene kord soita vasakpoolse liiklusega ja veel ees istudes. Nii et iga kord kui ta sajaga kurvi vottis, sulgesin ma silmad, sest ausona oli tunne, et see vastutulev auto soidab kohe kulje maha. Lopuks joudsime me tema “poodi”, mis oli kebabi putka! meid suruti kohe taha ruumi kartulite ja kastrulite vahele vanadele toolidele. Uksepiidale toetas end Yussufi vend (ikka kebabimehe moodi) ja vatras oma tunnikese Kuuba revolutsioonist, venelastest, araablastest ja muidugi sellest, kuidas tema kui turklane, kes magedes venemaale nii lahedal elab kahte viimast vihkab. Venelased on lihtsalt nome rahvas ja araablased pole neile midagi head peale usu toonud. Muidugi ei olnud see mingi monoloog, meil oli ikka tosine usulispoliitiline arutlus. Tund ja moni minut hiljem haaras ta oma asjad ja laks minema, meie passisime koos ketsupi ja friikartulitega taga ruumis oma 3 tundi, kuni poiss koik kliendid onnelikuks tegi, pliidid koristas ja ruumi tuulutas. Lopuks joudsime tema koju, mis oli nagu videolaenutus, kusi, mida tahad, koike on. I wonder: kas ta kunagi kinost ei ole kuulnud?
Noh ja jargmisel paeval peale 9 tunnist vaga monusat lennusoitu (Virginairi teenindus tegi kull silmad ette koikidele teistele, kellega lennanud olen) joudsimegi Kuubale. Esimene mulje aknast vaadates oli nagu varakevadine Hispaania, pruunikas muru ja uksikud palmid. Lennukast valjudes oli asi juba parem:suures ameerika autod, akendest murtsuv salsa, passivad inimesed teede aares. Midagi Maroko ja Hispaania segu, valjaarvatud need autod muidugi. 
Casasse joudes selgus, et meid oodati paev varem, aga onneks oli abivalmis Rosa korvaltanavast nous meid enda illegaalsesse tuppa lubama. Otsustasime linnas voimalikult vahe aega veeta, nii et jargmisel paeval kihutasime illegaalse taksoga randa. Illegaalsed on pea alati, vahemalt Havanas suured ameeriklased, jeiiii! Mees tuli parast jargi ka. Selline service! Joime rannas kookose seest piima ja nautisime muusikuid, kes olid kontrabassi liiva sisse tassinud ja tirisid seda edasi-tagasi.      

Ma olen mõelnud viimase kolme päeva jooksul seal kuskil verivorstide ja kapsaste söömise vahel, et milleks meie neid jõule siis õieti peame. Tähistame Jeesuse sünnipäeva või on need jõulud midagi sellist, mida lihtsalt inertsist peetakse, sest pea terve ilm nii teeb? Ma arvan, et neid viimaseid va uskmatuid on rohkem, neid, kes lihtsalt kogunevad peredega, et end kurguni täis süüa, olles eelnevalt jõulukuul enda krediitkaardid mitmekordsetesse miinustesse ostnud. Minu jaoks ei ole jõulud iial olnud kellegi sünnipäeva tähistamine- ühe kalendri järgi elavad teevad seda nagunii 25.detsembri ja teise kalendri järgijad kümme päeva hiljem 7.jaanuaril. Ja kolmandate jaoks ei ole üldse jõule. On hoopis sellised pühad nagu Eid ul Fitr ja ‘Īd al-Aḑḩā (millega märgistatakse islamis püha palverännaku hadži lõppu). Elame ühel planeedil, aga oleme kõik nii erinevad. Meie, Eurooplased, elame asjade maailmas, tuues põhjuseks ühe poisslapse sündi, ostame end hulluks ja peame niimoodi jõule. Samal ajal on lugematul arvul moslemeid teinud läbi raske palverännaku Saudi Araabiasse Mekasse, saanud aru endast, Jumalast ja teab, milliste järeldusteni jõudnud, uute tasanditeni küündinud. Nad usuvad. Meie mitte. 
Mu ema ja isa kinkisid mulle jõuludeks tillukese raamatu “Eesliga Sevennides”, mille vahel olevale kaardile oli mu ema nii ilusti kirjutanud: 
“Aastas pole ühtki tänamispüha. Kalendris peaks olema üks päev, mil saaksime teha kingitusi inimestele, kes eelneval aastal meie heaks midagi teinud, ja neid kallistada.”

Mis naine ma olen, kui ma jõuludest ei kirjuta! Jah, just nii mu sõber mulle ütles. Muidugi ma kirjutan, teie kõigi heaks meeleks. 
Minu head mälestused jõuludest pärinevad ajast, kui meil veel oma maja Ülemiste järve taga ei olnud, me elasime Siili tänaval neljatoalises korteris, teisel korrusel. Meil oli koer Morgen ja igal aastal ootasin ma kõige rohkem detsembri kuud, kui hakkasid käima päkapikud ja kui lõpuks päädis asi maale sõiduga, kus oli alati paks-paks lumi, hanged vaat, et katuseni, kuused vajusid lume all vastu maad ja vanaema pidi ahju mitu korda päevas kütma. Tuppa astudes lõi vastu alati selline õige jõululõhn, segu verivorstist, piparkoogist, mandariinidest ja praksuvatest puudest pliidi all. 24. detsembri õhtul tuli alati jõuluvana, kellele tuli sada korda luuletust lugeda, sest vanaema oli teinud ju kingitused, samuti onupere, siis mu ema ja siis veel mu isa ka. Ausõna, ma nautisin iga hetke. Nautisin isegi öötunde põrandal vatitekil magades, sest terve maja oli rahvast täis ja nooremad lükati ikka põrandale. Aga mul ei olnud selle vastu midagi, et vanaema nooruspõlve suur sitsist öösärk seljas sinna jääkülmade just verandalt tuppa toodud vatitekkide vahele end libistada. See kõik oli kuidagi nii soe ja mõnus.
Asi hakkas koos lagunema siis kui ma sain teada, et minu ema ongi see, kes varastel hommikutundidel, enne minu üles äratamist mu sussi käib täitmas ja mina teda lolli peaga päkapikuks kutsun. Siis, kui onupoeg sündis, meie onutütrega teada saime, et igal aastal mängib jõuluvana mu isa ja otsustasime onupoja lõbustamiseks selle ülesande üle võtta. Jah, ma olen vähemalt 3 aastat jõuluvana mänginud, vatist habe ees ja vanaisa hommikumantel seljas. Esimesel aastal onupoeg pelgas, siis hakkas juba põlvel istuma. Nüüd on asi nii kaugel, et temagi vist ei usu jõuluvanasse.
Siis saime me endale maja, ega saanud enam endile lubada paariks päevaks terve perega maale minekut, sest maja vajas kütmist, kassid ja koer toitmist. Siis jäid harvadeks talved, mil jõululaupäeval lumi ka maas oli. Kadus tasapisi see kõik, millest ma hoolinud olin, mida armastanud ja kalliks pidanud. Viimane piisk minu jõuluootuse lämmatamiseks oli vanaisa surm sellel suvel. Kõik on suureks kasvanud- onutütar vihkab maale ööseks jäämist, sest peab nende samade külmade vatitekkide vahel magama, ema ja isa ei suuda ühist aega leida, et maale sõita, mina lasen end meelega tööle panna. Sel aastal kadus ka rõõm ja tuhin kingitusi teha. Käin läbi ostukeskuse selleks, et teisele poole keskust saada, vaatan neid hulluvaid inimesi nagu ei oleks nad minuga ühelt planeedilt. Mind ei huvita, mul on ükskõik! Niisiis, mind te seal ühena nende seast sel aastal ei leia.
Üle kõige igatsen seda vanaema kollase maja sooja lõhna jõululaupäeval, villaseid sokke, mida ta iga jumala aasta kinkis ja seda melu, mida meie väike pere vanaisa toodud kiitsaka tuledes kuuse ees igal aastal nautis.
Mulle ei meeldi jõulud, mis on mul praegu, minu pärast võivad nad sama hästi ka olemata olla. Jõuludest on saanud pikk püha, kus korraldatakse stiilipidusid ja leitakse põhjus viina juua. Lame, minu meelest. Ma annaksin kõik, et istuda seal, kus 5 aastat tagasi, oma vanaisa, vanaema, onu, onu naise, onutütre, onupoja, ema ja isaga ning akna taga langevate suurte helvestega. 

Ma olen selline planeerija. Kuigi need, kes mind teavad ei pruugi uskuda, siis tegelikult on mu elu alasti umbes kaheks aastaks planeeritud. Alati kukub aga nii välja, et elu teeb omad korrektuurid ja ikka liigun ringiga mööda oma esialgsetest plaanidest. pero no pasa nada! Teed on kurvilised ja mulle meeldib avastada uusi kurve ja oodata, millal pööre läbi saab, et võiks juba kurvitagust näha. Noh, anyways, ma otsustasin septembris, et puhkan terve novembri. Kuna ma aga ei oska puhata, siis ma lihtsalt lubasin tempovabamalt võtta. Ma ei ole julgenud enne midagi kirjutada ega öelda, aga tundub, et on juba kuu viimane päev ja ma tõesti olen suutnud novembri vabamalt võtta. Esimene plaan, mis täielikult täitus. Käisin Hispaanias, tegin pikki jalutuskäike, käisin poodlemas (muidugi ei olnud midagi osta), sõin sushist ja mereandidest end ogaraks, tulin tagasi ja ostsin trennikaardi üle ma ei tea  kui pika aja. Nii ma siis oma päevi sisustanud olengi: Ärkan nii hilja kui võimalik, kui kool on hiljem, siis käin kohe trennis ära, kui kool on varem, broneerin treeningu hiljem, pärast haaran poest vähemasti kaks kilo mandariine ja kobin koju, et pisut kirjutada või telekat vaadata ning siis Une Matile järgneda.
See nädalavahetus toimub aga üleminek: ma pean oma vabalt võtmise vahetama rabamise vastu. Koolis on esimesed eksamid kohe-kohe, raha on vaja teenida, et Kuubal ei peaks iga öö rannaliival magama. Jah, minu järgmine sihtpunkt on Kuuba:) 9.jaanuar lendan Londonisse, veedan öö seal ning 10.kohe Kuubale! Gretega praktiliselt unistustes elamegi. Unistame sellest, kuidas pea ees ookeanisse sukeldume, värviliste kaladega veealust maailma avastame, liivas end edasi-tagasi rullime, värviliste inimestega kohtume, Kuuba lõhnast joobume ja pisikesi külasid avastame. Oeh! Praegu siin kodus pärast body tone´i trenni Grey anatoomiat vaadates, mandariine õgides, mullivett juues ja kukalt sügades raputan ma pead ja mõtlen, et tahaks koguaeg vabalt võtta:) Kahjuks käib see aga intervallidega: kiire-kiire rabelemine ja siis nagu enese premeerimine mõnede kaunite hetkedega. Mulle meeldib, see rabelemine paneb neid hetki hindama.   

Kell on 13.54, mu läpakal saab kohe aku tühjaks, aga ma tahan selle sissekande ära kirjutada.

Berliinis algas eile öösel rongijuhtide streik, mis tähendab seda, et rongid käivad tavapärase 6-15 minuti tagant, iga 40 minuti tagant. Otsustasin riskida ja jõudsingi lennujaama. Kuna mingi sitapea varastas mu rahakoti, oli mul hostelist lennujaamani jõudmiseks üks pilet pluss 13 eurot sularaha. Takso jäi kohe mängust välja.

Nüüd ma istun siin kohvikus, mõnus võiku kõhus ja Coca-cola laua peal ning kirjutan. Ühtäkki on mu ümber tekkinud palju laudu, kus istuvad mehed, Eesti mehed. Mul peaks ju hea meel olema oma keelt ja oma inimesi kohata, aga üldse ei ole. Ma lihtsalt vaatan neid ja mul on häbi, et ma nendega ühte rahvust jagan. Eranditult kõik nad näevad välja nagu soomlased, näost hallid või õlle tagajärjel pisut punakad ja õhetavad, neil on õllekõhud, väljaveninud kampsunid ja t-särgid, nad lösutavad laua peal ja mugivad võileiba nii, et puru lendab. Kasimatud ja kasvatamata.

Muidugi võileivaga lauda tulles hädaldavad nad kõva häälega:

„Tra, ostan siin võileiva ja Coca ja maksan 7 euri, mine nagu vittu, eks.”

Teine teeb selle peale krooksu ja noogutab.

Väga härrasmehelik.

Mina kõrvallauas teesklen, et olen kuskilt mujalt. Mina neid ei tunne, mina ei ole samalt maalt.

„Tra, ikka nii kallis,” ei saa üks töllmokk võileiva hinnast üle.

Kusjuures need Berliini lennujaama Marche kohviku baquetted on alati jube head ja värsked. Mida nad kurat virisevad. Nii tüüpiline, mitte miski pole hea.

„Kle sa oled kuidagi näost ära.”

„No, kurat, vähese viina viga, eile oli esimene päev sel kuul, kus ma olin kaine, aga kurat, ma ütlen, et see oli ka viimane.” Hahhaaa, naeravad need töllmokad koos.

Teises lauas istuvad kaks „100 kilo mehe ilu”  ja söövad punetavate nägudega pintsaku nööbid lahti neid võileibu ja muudkui ägisevad rõõmust. Vastik hakkab. Nagu kuradi sadamas oleks ja vaataks soomlaseid. Siis me räägime, et soomlased on veidrad ja joovad palju. Ega meie mees välismaa lennujaamas parem välja ei näe.

Esimese eestlaste laua kõrval on laud rootsi või norra mehi, väga lihtsad, joped seljas ja tennised jalas, aga nad räägivad vaikselt, joovad kohvi, ei krooksu ja naeratavad kenasti. Väga lihtsad ja meeldivad. Ju eestlase jaoks tähendab lihtsus kohe krooksumist, läkastamist ja räme olemist.

Ja siis nad imestavad, miks Eesti naised välismaa mehe üles leiavad ja neile naiseks lähevad. Hakake endi eest hoolitsema, lõpetage see kuradi vingumine kõige ja kõigi üle, püüdke naeratada ja teisi oma probleemides mitte süüdistada ning naistele meeste mitte koerte eest olla, kes kodus ei püsi, tilbendavad ühe posti juurest teise juurde ja märgistavad territooriumit, siis hakkavad naised teid ka austama ega lähe välismaale. Aga mida mina ka siin lennujaamas oma tühja akuga tean. Ja küllap on juba hilja ka, ega matslust välja ei juuri.