Meestest ja naistest, tööst ja töötusest, kurbusest ja õnnest, ajast ja ajapuudusest
Viimastel päevadel on näppudes kihelus ja peas tiirlevad väikesed ideed, mis kätest haarates suuremateks saavad ning ma olen tahtnud kirjutada. Kirjutada palju, ma tahaksin mõned oma sissekanded nimeliselt inimestele pühendada, aga otsustasin seda mitte teha. Las igaüks saab aru, mis talle mõeldud. Las igaüks aimab, millisest kirjutisest tal õppida oleks ja mille peaks ühest kõrvast sisse lubama, teisest välja laskma.
Ma alustan tööst.
Majanduses on rasked ajad, või vähemasti sellise kunstliku olukorra on loonud meedia. Meie ajakirja igakuised reklaamitellijad kärbivad tootmist ja reklaamile minevat raha, seega nad enam ühtäkki reklaami ei telli. Inimesi koondatakse peaaegu iga päev, sama osakonna teine inimene hakkab sama palga eest kahe inimese tööd tegema, ajakirjanikud peavad rohkem ja pikemaid lugusid kirjutama, raha makstakse niigi nirusele palgale juurde vähe. Kuna ma olen suur trennis käija, siis minu jaoks oli oluline sportimisvõimalus, millest firma üle poole kinni maksis. Et te siis teaksite, siis see võeti kõigepealt meilt ära. Nüüd pean oma kesklinna klubi millegi haisvama, treeningute poolest kesisema ja kesklinnast kaugemal asuva vastu vahetama, sest ise üle tuhande krooni kuus maksta ma ei raatsi. Parem jätkan oma ülepäevaseid 35 kilomeetriseid rattasõite või teen kodus suure trennipalliga harjutusi või terrassil joogat.
Teiseks kaotati igakuised firma koosistumised. Neist mul väga kahju pole, sest ma ei olnud seal just tihe külaline, ent kahju on ikka, kui inimeselt võetakse suures firmas ära võimalus kohtuda ühise laua taga inimestega, keda muidu iga päev ei kohtakski.
Viimasel koosolekul ma siis mõtlesin, et ehk peaks töökohta vahetama, samas on see koht mulle nii armas ja veel armsam on mulle vabadus. Tavaliselt käin kontoris õhtuti või siis kui kool on läbi või siis, kui mul tuleb inspiratsioon kirjutada üksinda suures vaikuses, näiteks nädalavahetuseti, kus suure maja peale on tööl võibolla kümme inimest ja need ka kuskil teistel korrustel. Pluss on see minusugusele rändavale liblikale üks hiiglama mõnus koht, kus oma kirjutisi ja pilte avaldada.
Eks elus nii olegi: saad palju raha ja head töötingimused, ent tööd teed ka looma kombel ning lähedastega jõuad kohtuda juhuslikult vannitoa uksel, vetsu järjekorras, köögis hommikul võileiba kokku klopsides, samal ajal kui teised laua taga kohvilõhnal end hellitada lasevad ning mõnusat putru söövad. Või siis teenid enamvähem palka, tingimused on ka enamvähem, eelarvet kärbitakse pidevalt, palgatõusu pole oodata, aga on muud väärtused, mis selle kõik taevasse kaaluvad. Kombinatsiooni neist kahest on vähe.
Õues on hakanud päike päris tuliselt kõrvetama, lippan tuppa, vahetan oma õlgadel lebava salli millegi napima vastu, lükkan Dieselid ette ja tulen tagasi ja räägin edasi.
Maarit tahab ka rohkem oma hommikukohvi nautida, rohkem aega, rohkem palka, rohkem jalutuskäike päiksega..
Läheks aastaks Uus-Meremaale elama? say yes!
Haha Uus-Meremaa, sattusin laevaga Tallinna tagasi sõites vestlema sõbrannaga ja ühel hetkel tuleb seljatagant mehehääl: “Vabandage, ma kuulsin pealt kuidas te matkamisest, mägedest, polaarpäevast, Andidest jne rääkisite…” Ja siis läks lahti, 2h elavat arutelu mille temapoolne sisend oli et Uus-Meremaa lõunasaar on maailma parim koht üldse. Aga umbes aasta-pooleteise pärast ma sinna ka jõuan vast kui sügisel vaikselt minema hakkan:D