Paastulaager, üks, kaks!
Olen viimasel paaril aastal enda keha õppinud kuulama ja arusaama sellest, kui tal mulle midagi öelda on. Igal kevadel, kui talv on läinud ja esimesed soojad ilmad on ka juba ära olnud, tekib selline keeruline olukord: ma tunnen, et energiat on mu sees palju, aga see kõik on kuskil kinni, kinni selle rooja sees, mis talvega organismi on kogunenud. Magan iga päev vähemalt 8 tundi, aga ärkan kella peale ka siis, kui luban endal 10 tundi magada. Näonahk streigib, raske on olla. Mu keha ootab vabanemist ja uut algust. Mina olen talle heaks sõbraks ja lähen homsest hommikust Viljandi lähedale metsa vett jooma ehk siis paastuma, raamatuid lugema, muusikat kuulama, massaaži nautima, enne kõike aga eemale olema. Sõbrad, hiljem juba kogemustest ja sellest, kui halb mul teisel päeval hakkas, kui hakkas. Rääkige seni oma kehaga asjad selgeks.
PS! Mina ei ole oma blogisse neid tobedaid pilte selle mehikesega pannud, see kinnitas veel kord, et selles keskkonnas blogipidamine on mõttetu, kolin uuest nädalast ümber.
PS! Mina ei ole oma blogisse neid tobedaid pilte selle mehikesega pannud, see kinnitas veel kord, et selles keskkonnas blogipidamine on mõttetu, kolin uuest nädalast ümber.
Posted by
at
22:40:46
