Kirg elab siin

Muljed Havanast skipin ma kohe, sest nagu paljud teist teavad, siis ei ole ma mingisugune suurlinna plika. Kardan vinguhaisu nagu pussipauku, larmavad inimesed ja mustad linnatanavad ei ole minu mangumaa. Havana on omamoodi lahe, selline sipelgapesa, kus koguaeg sagitakse ringi, suured varvilised ameeriklased liuglevad mooda tanavaid, keegi uritab pidevalt sulle midagi pahe maarida voi toksib sind oma köntidega ja palub raha. Kirjutan siia nuud jooksvalt, kus ja mis me teinud oleme, kui Eestis tagasi olen, kirjutan hindadest, kohtadest, bussidest ja inimestest rohkem ja puhendunumalt, sest tegelikult on siin oldud pea 2 nadalat mind inspireerinud, kui oleksin oma lapkaga siin, siis kindlasti ainult kirjutaksin, muidugi samal ajal turkiissiniseid laineid palmi all jalgides ja kookosepiima luristades. Hehee.

Parast monusat rannapaeva otsustasime veel uhe oo Havanas olla ja jargmisel paeval Vinalesesse porutada. Ma olin netis pilte nainud monusast maastikust ja hobustega meestest, aga rohkem nagu midagi ette ei osanud kujutada. Ajavahe tottu oleme me olnud muidugi nagu vanad laiskvorstid, nii kui kuskile maha istume voi voodit naeme, huppame me pea ees ja suleme silmad. Magame uhesonaga koguaeg. Umbes pool teed nautisin ma segast unenagu, siis tuli vaike snaki peatus. Kuna siinmaal ei ole nii, et lahed koduuksest valja ja saad osta, mida ainult tahad igast tanava poest, siis ei ole tee peal baarides ka valik teab, mis suur. Kartulikropsud maitsevad nagu papp kerge peekonihaisuga, aga tuKola on kuubalaste versioon Coca-Colast ja seda oleme me siin joonud. Igal juhul, sellest baarist ei ostnud me midagi, sest bussist moni sentimeeter edasi seisis tume neegriplika kast kaes ja muus banaane. Noh, me siis motlesime, et oi kui cool, lahme ostame, nagu mustlased arbuuse vahest Eestis muuvad. Hinnaks utles chikk un peso. Me ladusime letti oma peso (turisti raha peso convertiblet, 1peso vordub u 12 EEK), et ta meile banaani annaks, ise motlesime, et pisut kallis nagu maa kohta, kus terved tee aared banaane tais on. ja oh meid lollakaid, chikk hakkas siis oma kastist neid tolmuseid banaane meile katte laduma. See tahendab, et uks banaan oleks maksnud 1 kohaliku peso ehk moneda nacionali, mis vordub u 50 eesti sendiga. Nii me siis bussi ronisime, ise onnest saravad oma banaanihunniku ule. 
Mida rohkem Vinalesele lahemale joudsime seda monusamaks loodus muutus. Palmid kuidagi saravamaks ja lopsakamaks, lehed puudel suuremaks, majad muutusid huttideks, inimesed soitsid hobustega ja lapsed ajasid paljajalu kanu taga. Vinalese bussijaama joudes nagin juba aknast, kuidas uks vaga vana hallipaine tadi hoiab A4 lehte kaes koos kirjaga: Triin y amiga! Nii armas, esimest korda elus oli keegi sildi teinud ja ootas mind. Meie uus kodu oli avar ja vahva. Saime endale tanavpoolse toa, nii et hommikul kell 5 vois kuulda koige varasemat kukke kiremas, sellele jargnes ilmselt mees autoga, kes kiremise peale ules oli tousnud ja siis kell 6 juba elu kihas. Inimesed ootasid tanaval bussi, millel ilmselt mingit graafikut ei olnud, sest moni ootas monel hommikul umbes tunnikese koos jalge ees siblivate kanade ja kukkedega. Meie kodu kulas elas 14 000 inimest. Jajah, tundub suur, aga tegelikult labis kula uks suurem tanav, mida mooda autod soitsid ja moned risti kulgevad korvaltanavad, kus inimesed elasid. Mida inimesed Kuubal teevad? Mulle tundub, et midagi erilist. Kastitais mehi soidab paar korda paevas kuhugi poole, voib arvata, et naiteks poldudele toole. Teised inimesed istuvad maja ees kiiktoolides ja lihtsalt passivad. Huuavad holaaa, lehvitavad voi ajavad naabrinaisega juttu. Vinaleses on tunne, et aega on koikide nende kiirete asjadega ja tegelikult ei peaks me uldse kiirustama nii mottetult. 
Teisel paeval votsime kohe uhe tuubi koos hobustega ja laksime orgude vahele kappama. Oeh! Ei suuda mina seda uldse kirjeldada: maed on kaetud pikkade palmidega ja meenutavad vihmametsa, sellised maed vahelduvad orgudega, kus laiuvad tubakapollud ja hutid, kus tubakat rullitakse ja kui moni turist sinna satub, siis pakutakse tallegi uks hea sigar koos jallegi kookose seest pakutava piimaga, millesse on alati voimalik lisada rummi, mett ja sidrunit. Uhte sellisesse me ratsutasime. Roheliste silmadega kohalik Romeo toi parima rummi oma hutist valja ja laks peoks. Parast tunnist plakutamist olime sobrad koos teise hobusepoisiga tulnud Mehhiko paariga, kellega teekonda jatkasime. Kui meie ostetud 4 tundi labi said, tegid hobusepoisid ettepaneku teha veel 2 tundi retke uhte tillukesse kulla, kus peetakse kukevoitlust, seltskonnas ringleb kovasti rummi ja on tunda verelohna. Muidugi pidime me maksma, aga olime nous. Kui juba hobuseseljas olen, siis voib ju minna. ”Kyla” oli keset poosaid asetsev ring, mille ymber istusid igas vanuses mehed, ringi sees kaisid teised mehed, yhes kaes rumm, teises plasttopsid. Voite siis arvata, mehed olid monusalt svipsis ja voitluseks valmis. Kukkedel katkutakse jalgade kyljest suled ara ning pannakse nad nooriga kinni paikese katte, sest vastased peavad yhes kaalus olema. Arvatakse, et mida peenem, seda sitkem. Vahetult enne voitlust pannakse neile vahaga teravad kannused kylge ja tupsutatakse sulgede vahele vett, et nahka pisut niisutada. Lopuks viiakse kaks kukke ringi, enne teevad inimesed panuseid, et kes voidab. Siis tulevad omanikud kukkedega, poks kuulutatakse avatuks ja laheb lahti. Publik moirgab, plaksutab, oigab. Mina yritasin yle nende hyplevate peade pilte teha. Avavoitluses olid vastamisi pruun ja valge. Voitluse kaotab see, kellel rohkem verd tuleb, kes vahem liigutada suudab. Kaotaja tapetakse, voitja laheb edasi. Kogu voistluse seeria voitnud kukk lastakse karja kanadega kokku, et veel voitluskukkesid saada. Selleks ajaks kui voitja kanadega kokku lastakse on ta tihti pime ja vigane, aga kova mees ikka. Vaatasime yhe matsi ara ja hakkasime tagasi ratsutama. Vagev, aga rohkem vaadata ei tihka. 
Jargmisel paeval laksime Cayo Levisale, saarele, kuhu saab tunnise bussisoiduga mooda vaikeseid kylateid ja pooletunnise praamisoiduga. Praam ei ole muidugi mingi Saaremaa praam ja tegelikult ei raagi ma siinkohal ka mingisugusest sadamast, sest siinne sadam oli lihtsalt silm merre ja praam yks alus kus istuda sai pea ainult kapten, teised hangisid taga mootori juures. Saar ise oli imearmas, tyhi rand, koos valge liiva ja siniste lainetega, aga noh ilmaga meil ei vedanud. Alguses oli pilves, keerasime end rannatoolile kookoselehtedest varju alla kerra, aga siis tousis ka tuul ja hakkas sadama, nii et pogenesime baari katuse alla varjule. Kylmetasime 5 tundi enne kui tagasi oma vaikesesse kylla saime. 
S6brad, netiaeg on taas labi saanud, pean kahjuks lahkuma, aga lahipaevil jalle. 
Hetkel, kui teie minu reisi alguspaevist loete, olen ma juba Baracoas, saare ida osas ja naudin siinset metsikut loodust.     

Cubanisimo!
Et te koik teaksite, siis Kuubal on internetiga nigelad lood: kallis ja aeeeeglane.Teiseks on oues koguaeg muusika, paike ja naeratavad inimesed, nii et tegelikult naudin ma arvutist eemal olemist taiega. Aga selleparast ei jaa seiklustest kirjutamata, lihtsalt aega votab. Aga aega on, eksju. Manana!
 9. jaanuaril, kui me Gretega Tallinna lennujaama porutasime, olid meil seljas seljakotid, kaes iga reisija piibel Lonely Planet ja teadmine, et oo Londonis veedame me turklasest Yussui juures, kellega olin couchsurfingu kaudu paar emaili vahetanud ja teadsime seda, et Yosvani, kellele ka kirjutasin on meile Havanas oomaja kinni pannud.That was it! Ei tundnud justkui vajadust midagi pikemalt planeerida riigi jaoks, mis on nii kaugel, kus ma iial kainud ei olnud ja millest ma midagi oodata ei osanud. Peale mojitode ja salsa ofkoooors!
Yussuf tuli meile lennukasse oma tulipunase ratsuga- vana, tulipunase Audiga- vastu. Ei mina saa aru, kuidas see mees kull turklane on- juuksed on heleheledad, nahk valge ja kaed pole ka karvased nagu kebabi meestel on. Igastahes kihutasime me tema ratsuga ”tema poodi” eirates koiki liiklusmarke ja piiranguid. Noh et ikka kui mark naitas 50, siis tema spidokas 120. Muideks, minu jaoks oli esimene kord soita vasakpoolse liiklusega ja veel ees istudes. Nii et iga kord kui ta sajaga kurvi vottis, sulgesin ma silmad, sest ausona oli tunne, et see vastutulev auto soidab kohe kulje maha. Lopuks joudsime me tema “poodi”, mis oli kebabi putka! meid suruti kohe taha ruumi kartulite ja kastrulite vahele vanadele toolidele. Uksepiidale toetas end Yussufi vend (ikka kebabimehe moodi) ja vatras oma tunnikese Kuuba revolutsioonist, venelastest, araablastest ja muidugi sellest, kuidas tema kui turklane, kes magedes venemaale nii lahedal elab kahte viimast vihkab. Venelased on lihtsalt nome rahvas ja araablased pole neile midagi head peale usu toonud. Muidugi ei olnud see mingi monoloog, meil oli ikka tosine usulispoliitiline arutlus. Tund ja moni minut hiljem haaras ta oma asjad ja laks minema, meie passisime koos ketsupi ja friikartulitega taga ruumis oma 3 tundi, kuni poiss koik kliendid onnelikuks tegi, pliidid koristas ja ruumi tuulutas. Lopuks joudsime tema koju, mis oli nagu videolaenutus, kusi, mida tahad, koike on. I wonder: kas ta kunagi kinost ei ole kuulnud?
Noh ja jargmisel paeval peale 9 tunnist vaga monusat lennusoitu (Virginairi teenindus tegi kull silmad ette koikidele teistele, kellega lennanud olen) joudsimegi Kuubale. Esimene mulje aknast vaadates oli nagu varakevadine Hispaania, pruunikas muru ja uksikud palmid. Lennukast valjudes oli asi juba parem:suures ameerika autod, akendest murtsuv salsa, passivad inimesed teede aares. Midagi Maroko ja Hispaania segu, valjaarvatud need autod muidugi. 
Casasse joudes selgus, et meid oodati paev varem, aga onneks oli abivalmis Rosa korvaltanavast nous meid enda illegaalsesse tuppa lubama. Otsustasime linnas voimalikult vahe aega veeta, nii et jargmisel paeval kihutasime illegaalse taksoga randa. Illegaalsed on pea alati, vahemalt Havanas suured ameeriklased, jeiiii! Mees tuli parast jargi ka. Selline service! Joime rannas kookose seest piima ja nautisime muusikuid, kes olid kontrabassi liiva sisse tassinud ja tirisid seda edasi-tagasi.