Kirg elab siin

Pärast seda, kui olin tagasi tulnud Iisraeli ja Jordaania rännakult, otsustasin edasi liikuda. Niisiis sai mul just paar paeva tagasi labi uks metsik retk- 8 paevaga 3400km marsruudil Casablanca-Essouira-Agadir-Ait Benhaddou-Ouarzazate-Todara Gorge-Merzouga-Midelt-Imilchil-Ifrane-Fes-Tangier. Imeline aeg, imeline teekond, imelised juhtumised, imelised paigad, ma kirjutan sellest kõigest ühel päeval. Luban. Nüüd olen siis otsaga Malagas oma inspiratsiooni korteris otse vanalinnas. Kui eelmisel aastal ja ka selle aasta martsis pani see korter mind suurest inspiratsioonist kirjutama, siis sel korral inspireerib see korter mind hoopis motlema. ma ei ole mitte kunagi oma motetega uksi olnud, Eestis on inimesed koguaeg umber ja kui tekibki mingi idee, siis on koik teised suured targad opetama ja eks inimene ise on ka suudi, laseb teistel oma elu elada. Nuud siis olen uksi olnud kolm ja pool paeva ja asjad ei ole kunagi enne selgemad olnud kui praegu ja aina selgemaks saavad. Tana vedasin end tervisliku paikese ajaks randa, ehk siis kella 4ks kui paike enam nii aktiivne pole. Istusin seal oma apelsini koti, suure jäätunud veepudeli ja hispaania ajaloo raamatuga ning vaatasin inimesi. ja motlesin. siis koorisin apelsini ja lugesin paar lehekulge raamatut. hiljem kaisin kodus pesemas ja suundusin Corte Inglesi toidumaailma. Tagasi jalutades oma piimapudeli ja Kellogsitega peatusin vanalinnas, kus muusikute trio voluvalt kurblikke flamenco rutme mangis. ja seal samas tantsisid mees ja naine nii nagu ei oleks teisi nende umber olemaski. unustamatult, vaid teineteisele. vaid teineteisega. mina istusin paikesest kuumaks koetud kivitanavale ja kuulasin, kuidas need rutmid ule majade katuste levisid ja kuidas see paar seal nii hingestatult tantsis. teineteisele nii lahedal. nuud olen oma kodus ja kuulan klaverimuusikat, monus sume jazz suveoos. hommikul soidan oma linna granadasse, et hingata see paev koos oma paigaga.

ma olen aru saanud, et life is too short to drink a bad wine, nii et kui suda midagi kasib, siis nii tehke, aga mangige alati ausat mangu. ausus- sa ei tea, mis sind voib oodata, sa oled nagu alasti teadmatuses, aga inimesed hindavad seda enam kui meeletut peitust ja murgitavaid valesid. 

Ma tunnistan kohe alguses, et mul ei ole ikka veel lube, kuigi armas Fordipunn ootab mind maja ees juba poolteist aastat. Ja mina mõlgutan ikka mõtteid sellest, kuidas ma üks päev ARKi heistan ja need kaks väikest eksamipoissi ära teen. Sellega on siis ühel pool- mul on auto, aga lube pole. Kummivahetamisega on aga teisiti, seda võin une pealt ka vahetada. Kord läksime minu Fordipunniga maale- ema ja mina, võtsime veel vanaema ka peale ja sõitsime viimase õe juurde Püssi. Tagasiteel paksu metsa vahel lõhkes aga autokumm. Otsisime auto läbi, st mina otsisin, ag ei olnud seal ei tungrauda ega ka tagavara ratast. Pärast paarikümne minutilist vihmas ümber autot käimist selgus, et see on siiski olemas, auto all. Heitsin end riidest kartlikoti peale sinna muda sisse selili ja libistasin end auto alla, et rattast sotti saada. Olles juba mudast läbi imbunud, sain aru, et mõttetu passimine, seda ratast ma auto alt kätte ei saa. Ahjaa, ja siis selgus, et kõikidel autos olnud naistel oli kõik muu töökorras peale mobiili. Minu oma  lebas vanaema juures kapil, olingi tulnud kaks kätt taskus ja kummikud jalas. Keset paksu metsa, muda sees, vihma käes näis mulle üpris mõttetu seda ühte autot oodata, mis tõenäoliselt u 5 tunni pärast oleks tulnud ja siis ka mitte kinni pidanud. Lõpuks said ema nõusse, et too aeeeeeeeeeeglaselt lähima majani sõidaks, u 3km. Sealt siis helistasime oma külla tuttavale, kes meile selle ratta auto alt hankis ja oma tungrauaga kohale tuli. Teooria tund oli rattavahetuses mul nüüd kätte saadud. Tallinnasse jõudes läksin kohe magama, hommikul muidugi unest pikalt rääkida ei saanud, sest mäletan ähmaselt, kuidas keegi teki pealt tõmbas ja rattast vahetama kutsus, ma tõesti arvasin, et see on luupainaja eelmisest päevast. Aga ei! See oli mu isa, kelle autol ka ratas vahetamist nõudis. Nii ma siis kell 8 hommikul pidzaamas oma soojast voodist end üles ajasin ja sassis juustega kõikide meessoost naabrite ette asusin isa auto ratast vahetama. Nüüd oli ka praktika saadud.

Eile sõitsime Kristi ja Anariga Sauelt Indra sünnipäevalt tagasi. Kuna me oleme naised ja Saue ei ole meile kuigi tuttav koht, siis läks muidugi ekslemiseks. Ühel hetkel avastasime enda ees Saaremaa ja Hiiumaa viidad. Naljakas oli, aga saime aru, et sõidame Tallinnale hoopis vastupidises suunas. Üks tee võimaldas vahepeal paremale keerata, aga Kristi kihutas sellest kogemata mööda. Mina karjusin tagaistmel: “Siit, siit, stooooop!” Pidurid põhja ja bussipeatuses seisma. Mina keelitasin autod mööda laskma ja siis tagurdama, Kristi arvas, et olen hull ja otsustas siis ikkagi edasi sõita. Asi lõppes sellega, et olime juba Sauelt mitu mitu mõnusat kilomeetrit eemale vuranud, vales suunas muidugi. Ja Tallinnasse oli veel rohkem mõnusat maanteed. Ja kui me kuskile Isku juurde Pärnu mntl olime jõudnud, ei saanud ma ühtegi taksot. Aku sai ka tühjaks. Neetud telefon, neetud komme oma telefon iga kuu korra täiesti tühjaks lasta. Minu telefon paastub siis :)

Näete siis, sellised seiklused on naistel autodega, sinna juurde kuulub muidugi alati tühja akuga telefon või ka üldse koju unustatud telefon. See kord jäi nüüd rääkimata, kui meid Oksanaga töölt tulles ebameeldiv üllatus ootas. Väikese Peugeoti kumm oli töss ja keset kesknäidalast Tallinnat ei olnud  just palju mehi möödumas. Lõpuks muidugi üks väga kena tumedapäine ja rosinasilmne kutt möödus, kes osutus belglaseks, väga abivalmis belglaseks muuseas. POiss vahetas krabinal ratta ära ja me viisime ta ühikasse ärqa. Pärast seisime Oksana autoga 5 minutit teepervel, hingasime sisse ja välja ja saatsime oma printsi pilguga kuni ta kangi alla kadus… 

Jah, just nii, mina see olen, kes üle paari  kuu midagi kirjutama hakkab. Pole mõtet küsida, miks alles nüüd. Ma ei tea ise ka. Olen täheldanud, et kord aastas on mul kirjutamismõõn. Selle mõõna ajal ei kirjuta ma oma lõbuks üldse, sellel perioodil ei ilmu midagi mu blogisse, sahtli põhja ei teki uusi peatükke mu tulevase raamatu jaoks ja arvuti mälus ei jää ruumi vähemaks. OK, see teine, raamatu jutt oli kerge liialdus. Igal korral, kui alustan oma Suurteosega, saavad mõtted 10nda lk juures otsa. Ja igal korral lepin jälle oma blogiga, mis tegelikult ei olegi halb. Mõni loeb, tõstab käed taeva poole ja hüüab nagunii suurest õnnest: “Oujeee, kes see neid rõvedaid raamatuid ikka loeb, peaasi, et on Delfi ja FHM ja Suvereporter!”

Ärkasin pool tundi tagasi mingisuguse kõhutunde peale…mis sa hing ikka teed, kui oled plaaninud magada, aga tunne ajab üles. Sügasin kukalt, panin prillid ette ja tõmbasin oma voodipartneri voodisse tagasi, sinna, kus ta eile vaikselt enne mu uinumist surisenud oli. Ma ei julge teda veel terve öö voodis hoida, kardan talle jalaga anda või teki ära rebida- teate küll neid öiseid võitluseid- niisiis tõstan ta alati enne sügavale unne vajumist voodi ette oma und valvama. Hommikul lubasin ta voodisse tagasi, et oma emaili lugeda. CV online on hakanud viimasel ajal paaniliselt mulle tööpakkumisi saatma, huvitav, kas see on mingi vihje, et hakka midagi muud vaatama. Tavaliselt kustutan ma nad ära, aga täna otsustasin ühe Raivo tööpakkumist lugeda…

Pakume tööd laotööline- komplekteerijale

Töö kirjeldus: tööstuskaupade komplekteerimine saatelehtede alusel.

Nõudmised kandidaadile: eesti ja vene keele oskus, vähemalt keskharidus …

Noh, ma nüüd ei tea, kas ma peaksin oma CV neile saatma või mitte. Mäletan, et kui oma CV-d koostasin, võisin käia keskkooli viimases klassis ja minu meelest tahtsin saada kas osalise tööajaga toimetajaks (kuna olin siis ka osalise koormusega Eesti Ekspressis) või kuskile assistendiks. Loen seda kenasti kujundatud kuulutust mitu korda ja ikka ei saa aru, kus siin tegu kas assistendi või toimetaja tööga on. Te näete vä? Puhas laonaine saaks minust. Aga võibolla olen ma millestki valesti aru saanud.

Mäletan üht pidu tollases clubis Decolte, lastepidu- algas kell 6 ja enne 11 oli läbi. Väga metsik ja lahe, kui oled 14. See oli üks mu viimaseid pisusid, sest olin siis juba 16 ja enam ei viitsinud seal lastega jalalt jalale tammuda, sest iga aastaga läks diskodel käijate vanus nooremaks. Igaljuhul, seisime seal oma mahlakokteilidega- mina ja Kristel. Ja siis tulid kaks võrksärkides ja ülespumbatud ja blondiks värvitud ja solaariumipruuni 30ndates meest. Nad ei näinud üldse halvad välja, aga selliste naglade juurde tulla on kummaline. Ooo, aga mis te nüüd, nad ei tahtnud meiega tantsida, nad olid jälginud 2 tundi, kuidas me tantsupõrandal oma seelikute ja põlvini ulatuvate terava ninaga saabstega tantsu olime vihtunud. Nüüd olid nad tulnud lõpuks meie juurde, et mitte tantsutalentidel raisku minna lasta. Üks ulatas mulle visiitkaardi ja alustas dialoogi:

Tema: “Tantsid kuskil?”

Mina: “Jah, kodus ja lastepidudel.”

Tema: “Ooo, aga siis ongi see koht sinu jaoks, tantsid hästi, tule ja proovi. Me pakume erinevaid stiile.”

Mina: “Jah?”

Mees tegi silma, soovitas kindlasti ühendust võtta ja lahkus õõtsudes eemale seisma. Vaatasin seda kaarti ja arvasin, et olen sanaud just kuhugi truppi tantsima vms ja siis keerasin oma lapsevaimustusega kaardi teise külje, kus ilutses tädi paljaste tissidega, näpp meelalt kahe jala vahel stringide peal. Mees oli mind, 16 aastast, just stripiklubisse kutsunud tantsijaks. Tädi kõrval ilutsesid järjestikku stiilid, mida nad siis suure hoolega pakuvad ja millede hulgast minagi endale midagi sobivat oleksin leidnud: Lesbi, sadomaso, puuritants, piitsaga tants, grupikas jne.

CV-online v CV keskus, kes iganes neid kuulutusi mulle ühtäkki saatma on hakanud, kui mul justkui töö olemas. Palun vaadake inimeste CV-d mingi aja tagant läbi. Kui ikka juba aasta aega pole üks inimene oma kontot vaadanud ega muutnud, siis ei ole vist mõtet talle mingisuguseid laotöölise kohti pakkuda. Võibolla on see inimene aastaga testi kaotanud ja tahaks seda tööd, aga esimese asjana võiks meeldetuletuse saata, et teie konto  on uuendamata.

Tänan tähelepanu eest!

Lähemate päevade jooksul hakkan ka oma seiklustest Iisraelis ja Jordaanias kirjutama. Olen Eestis juba paar nädalat olnud, aga nüüd on kõhutunne lubanud, et sunnib mind rohkem krijutama.