Kodu ja Vanilla Ninja live!
Kui reedel koju jõudsin lükkasin oma padjad ja teki uue voodipesu sisse, pakkisin kohvri lahti, pesin pesu ja nautisin oma kitarri, millega ma veel midagi teha ei oska. Oksana kinkis mulle sünnipäevaks kitarriõpiku, mis kuulutab häälekalt oma kaanel, et on võhikutele ja mina tõstan käe, sest see sõna käib minu kohta, eriti, mis puudutab kitarre. Naljakas on olla. Ei tea, mida teha, mis pidi oma kätt pöörata, kui pluusi selga tõmban, ei tea, mida hommikutega peale hakata, sest kooli mul esmaspäeviti ja teisipäeviti ei ole. Niisiis, ma olen otsustanud oma laisklemist jätkata ja magan iga päev lõunani. Mhm, just nii, magan oma (noore) elu maha. Aga mõnus on. Viimastel päevadel avangi silmad alles siis, kui päike on oma kiirtega mu uute linade vahele peitust tulnud mängima või toa nii soojaks kütnud, et palav hakkab. Kahjuks on mu lammastega silmaklapid kuskile salapärasesse kohta haihtunud ja ma ei saa neid endale kaitseks päikese vastu ette ka panna. Lambakesed, uuuu, kus te olete???
Eile õhtul käisime Kaiaga meie ajakirja peol. Terve Parlament kubises tüdrukutest- üks uhkem kui teine ja teine rohkem ninjade moodi kui see esimene. Õhtu peaesineja oli Vanilla Ninja. Kui me Kaiaga VIP ruumis koos meie fotograafi Kristjaniga lambimängud ja muud mängud, mis niii niiiiiiiiii naljakatena tundusid, olime lõpetanud vedasime end ka sinna alla, kus olid ainult kõige suuremad fännid. Isegi mõned keskealised mehed olid terve õhtu kannatlikult oodanud keset sagivaid tiinekaid, et saaks oma leedisid laval näha. Ja meie kissitasime silmi, susistasime keelt hammaste taga ning saatsime kahtlevaid pilke nende suunas, et äkki ikka on nad siia ohtu tulnud tekitama. Aga, ei, nemad oli hoopis kõikse suuremad Ninjade fännid.
Meie Kaiaga seisime viimases reas (esimest korda elus nägin ma viimases reas seistes, mis laval toimub) näpud taeva poole ja elasime kaasa. Ja teate- Vanilla Ninja on päris vahva bänd. Lennal on hea hääl ja Piret oskab vist kitarrist helisidki välja võluda, küll aga mõtlen ma, miks on peale Katrini süntesaatori veel ühte sündi poissi vaja ja miks Katrin ainult malbelt naeratab, juukseid taeva poole vahepeal loobib ja siis kui meelde tuleb ühe käega klahve toksib? Võibolla ongi ta ainult mõne noodi naine. Ah mina ei tea! Tore bänd on igastahes.
