Ma juba hoiatan ette, et räägin kõigest ja korraga, sest mul on sügismasendus siis ametlikult kohale jõudnud, või noh ma kutsun seda nii, sest am ei tea tegelikult, kuidas masendus välja näeb.
Eile õhtul sattusin lobisema Mallega, kellega kunagi koos Versust tegime. Malle jäi meelde muidugi oma hull blondi juuksepahmakaga, oojaaa, te ei ole sellist enne näinud, ning teemadega, mida ta alati koosolekule kaasa tõi. Alati ta nihverdas end sinna, kuhu tollal 17 aastases ei saanud ja tegi lugusid, oo milliseid. Sama vanalt püüdis ta saada Eestit külastanud Ronaldoga intervjuud, sest Mallel oli jalkamaailmas käpp sees ja peal ja ma ei tea, kus veel:)
Nüüd elab Malle Inglismaal ja need jutud, mida ta eile msnis rääkis…
Ühesõnaga sealmail käibki elu nii nagu USA tiineka filmides- valitakse kooli ilusamaid inimesi ja võitjad saavad raha panuse eest koolielu aktiivsemaks muutmise eest vms, kui su kutt on jalgpallur, siis sa oled Naine ja reaalselt ongi olemas tüdrukud, kes tahavad saada WAG-i ametit. Nad küsivad ja uurivad, mida peab tegema, et saaks jalkamängija omale meheks. Sellised Tegijad peavad elama ühes piirkonnas, mis on teistest tunduvalt kallima ja kui sa ei ela, siis ei kuulu ka gruppi.
Malle hoiab madalat profiili, ta ei ütle, et tema exkutt mängib liigas(?) head hooaega. “No names,” ütles Malle. ja muigas kavalalt ja ma kujutan ette, kuidas ta enda juukseid seepeale raputas. Samuti ei ütle ta teatud seltskonnas, et on olnud väga lähedal Ronaldole ja teistele jalkaässadele. Põhimõtteliselt on tal WAG-i elu käega katsutav, aga teda ei huvita, lihtsalt naljakas tundub talle see kõik.
http://www.thespoiler.co.uk/index.php/category/wag-of-the-day
Siis homme sõidavad Londonisse elama Egon ja Kadri, keda ma nii väga armastan. Kellegagi ei saa nii palju kvaliteethuumorit, kasvõi kell 3 öösel nende suitsuses köögis luuletusi ringis kirjutades.
Üks päev räägin teile ka korteri petuskeemist, mida mustad, peamiselt Nigeeriast, läbi viivad, et lollidelt Ida-Eurooplastelt raha välja pressida.
Enne Eestist ära minemist, tegid nad elupulli, nimelt algas see kõik ühel ööl jommis peaga, ei tea, kas seal taga oli munaliköör, mida nad Levikas jõid (mis minulgi tänu Kadrile nüüd kodus kapis on) või miski muu, igastahes läksid noored Olde Hansa terrassile, Kadri rebis tissid paljaks ja jooksis üle suure terrassi, kuhu mahub 100 inimest istuma. Ja see ei ole veel kõik. Kuna nalja ei saanud piisavalt, läksid nad Riigikogu ette, koorisid kõik riided peale jalanõude ära ja hakkasid hullunult ringi jooksma, taksojuht peatus, inimesed vaatasid, aga lõpuks enam ei jaksanud külma õhku sisse ahmida ja Egonil sai võhm otsa, nii et nad otsustasid mäest alla kõndida ja koju minna. Niisama alasti, tissid üles-alla hüplemas, noku jalge vahel tolknemas otse Kapi tänavale Wismari juurde. Õues oli mõni kraad sooja. Armastan teid, tibulinnud. Varsti jookseme kolmekesi Londoni öistel tänavatel alasti:)
Ja kuna ma juba mainisin, et mul võib olla karm masendus,siis ma otsustasin end hellitada laupäevast esmaspäevani. Teen jälle todasama paastumist vee, taimetee, väljutava tee ja sidruni veega ja võtan iga päev massaaaaazi! Mets, linnulaul ja keegi ei ütle, et pean oma tuba koristama. Oleneb, kui kiire on internet, peaksin oma blogi kolima kuhugi teise keskkonda, kus piltide riputamine poleks selline pain in the ass, et minu lisatud pilt muutub mingil hetkel karikatuuriks, mis ütleb, et selle kuu pildi limiit on kasutatud, sorry!
Head ööd!
Ma olen jõudnud siis sinna punkti, kus kool peaks olema lõpetatud, sihid selged ja vaated paigas. AGA, noh nagu ühele lillelapsele kohane kiigun ma hetkel maa ja taeva vahel. Kooli ma kevadel ei lõpetanud, sest sellist teemat, mis mind ennastunustavalt ja kirglikult kirjutama ning uurima paneks, ma ei leidnud ja pole siiani leidnud. Uus katse on siis nüüd, püüan oktoobri lõpuks teema leida, kirjutama asuda ja koolikoorma õlult saada kevadeks. Ma tahan veel siinkohal öelda keskkooli lõpetajatele, et ärge tormake läbi udu kinniste silmadega ülikooli poole, võtke parem aega mõtlemiseks, ilmas ringi vaatamiseks, tutvumiseks. Tasapisi hakkab siis pilt kujunema sellest, mida sa tõeliselt tahad. Iseennast tule õppida tundma. Minu õpihimu tuli alles eelmisel sügisel, kolmandale kursusele minnes. Vaatasin esmakordselt siis teiste erialade aineid ning võttisin erinevaid aineid teistest osakondadest. Mõistsin, mis mind huvitab ja millest ma tõeliselt huvitun. Ühesõnaga ja kahesõnaga olen ma siis hetkel punktis, mille ületuse korral on maailma kirevad uksed valla ja mind ootab meeletu maailm: Aafrika oma erinevate hõimudega, Ladina-Ameerika nõiad, vapustab loodus ja metsikud kogemused, hullumeelselt lahe Lähis-Ida ja salapärane Aasia.
Ma elan oma unistustele…ja tean, et annan endast kõik, et need unistused ka täituksid.
Sel suvel käisin korraks Hispaanias, seda ka suve alguses ja edasi olen kannatanud Eestimaa jäist ja kõledat suve. Viimase paari-kolme aasta jooksul esimest korda suvel Eestis, aga selle varem saabunud sügismasenduse likvideerisin juba eos. Ostsin lennupileti Iisraeli ja sealt mu selle sügisene matk ja seiklus alguse saab, suundudes edasi Egiptusesse ja Jordaaniasse. Mina, mu seljakott ja armas Grete. Matkame ja avastame kõik kõige tolmusemad urkad, Punase Mere värvilisemad kalad ning väikesed beduiinikülakesed, äkki jõuan Jordaaniasse mäe otsa ka oma beduiini sõpradele k
ülla.
PS! Pildid on eelmise aasta suvest, fantastilisest reisist Andresega Jordaaniasse. Ülemisel pildil on minu jalad pärast seda, kui mu jalanõud katki läksid, ma uued plätad kohalikust beduiini telgist ostsin ja need plastmass
junnid mu jalad nii veriseks hõõrusid, et ma paljajalu 2000m kõrguse mäe otsa läksin ja mööda kivikõrbe ja mägesid ringi ullitasin. Alumisel pildil on Ahmad, tänu kellele nägime Petrat just nii nagu turistid isegi iseseisvalt liikudes ei näe.
Ma alustan tööst.
Majanduses on rasked ajad, või vähemasti sellise kunstliku olukorra on loonud meedia. Meie ajakirja igakuised reklaamitellijad kärbivad tootmist ja reklaamile minevat raha, seega nad enam ühtäkki reklaami ei telli. Inimesi koondatakse peaaegu iga päev, sama osakonna teine inimene hakkab sama palga eest kahe inimese tööd tegema, ajakirjanikud peavad rohkem ja pikemaid lugusid kirjutama, raha makstakse niigi nirusele palgale juurde vähe. Kuna ma olen suur trennis käija, siis minu jaoks oli oluline sportimisvõimalus, millest firma üle poole kinni maksis. Et te siis teaksite, siis see võeti kõigepealt meilt ära. Nüüd pean oma kesklinna klubi millegi haisvama, treeningute poolest kesisema ja kesklinnast kaugemal asuva vastu vahetama, sest ise üle tuhande krooni kuus maksta ma ei raatsi. Parem jätkan oma ülepäevaseid 35 kilomeetriseid rattasõite või teen kodus suure trennipalliga harjutusi või terrassil joogat.
Teiseks kaotati igakuised firma koosistumised. Neist mul väga kahju pole, sest ma ei olnud seal just tihe külaline, ent kahju on ikka, kui inimeselt võetakse suures firmas ära võimalus kohtuda ühise laua taga inimestega, keda muidu iga päev ei kohtakski.
Viimasel koosolekul ma siis mõtlesin, et ehk peaks töökohta vahetama, samas on see koht mulle nii armas ja veel armsam on mulle vabadus. Tavaliselt käin kontoris õhtuti või siis kui kool on läbi või siis, kui mul tuleb inspiratsioon kirjutada üksinda suures vaikuses, näiteks nädalavahetuseti, kus suure maja peale on tööl võibolla kümme inimest ja need ka kuskil teistel korrustel. Pluss on see minusugusele rändavale liblikale üks hiiglama mõnus koht, kus oma kirjutisi ja pilte avaldada.
Eks elus nii olegi: saad palju raha ja head töötingimused, ent tööd teed ka looma kombel ning lähedastega jõuad kohtuda juhuslikult vannitoa uksel, vetsu järjekorras, köögis hommikul võileiba kokku klopsides, samal ajal kui teised laua taga kohvilõhnal end hellitada lasevad ning mõnusat putru söövad. Või siis teenid enamvähem palka, tingimused on ka enamvähem, eelarvet kärbitakse pidevalt, palgatõusu pole oodata, aga on muud väärtused, mis selle kõik taevasse kaaluvad. Kombinatsiooni neist kahest on vähe.
Õues on hakanud päike päris tuliselt kõrvetama, lippan tuppa, vahetan oma õlgadel lebava salli millegi napima vastu, lükkan Dieselid ette ja tulen tagasi ja räägin edasi.
Tundsin sel aastal pärast talve eriti tugevalt seda, kuidas mu sees on energia, aga see ei pääse välja. Pärast Kuubalt tulekut imes üks sügav auk mind vaikselt endasse ja ma olin täiesti võimetu end kuidagi aitama. Magasin tundide järgi väga korralikult, koormus koolis ja tööl ei olnud suur, aga ma tundsin, kuidas vaikselt ja valutult sinna auku vajun. Energia hüüdis hääletult mu sees, aga ma ei osanud midagi teha, et end aidata. Kuubalt saabumisest alates läksin magama 3 või 4 öösel, sest siis oli sealse aja järgi kell umbes 10 õhtul ning ärkasin siin kell 11 või 12 päeval kella peale. Ja ma olin nii väsinud, et loengutes lihtsalt pea nokkis iga jumala kord. Kuna lapsest peale on meie peres olnud vaikiv tablettide vastane sõda, siis mingisuguse vitamiinipurgi või ma ei tea, mille kallale ma ei läinud. Otsustasin abi otsida paastumisest. Tean inimesi, kes sellega on vähi seljatanud, mitmeid kergemaid haiguseid ning muidugi saanud meeletu energia.
Nii kui kui kestab paast, tuleb paastu sisse minna ja sealt välja tulla. Sisse minekuks piisab sellest, kui liha menüüst välja jätta ning puhastada organism salatite abil, palju vedelikku (vesi ja taimeteed) tarbides. Reede hommikul sõitsime Maaritiga Viljandi poole, esiistmel oli meie kaaslaseks suur pudel Eviani. Poeskäik oli muidugi omaette nali, meie ostukorv koosnes 6st pudelist Evianist, 6st sidrunist ja vatipadjakestest.
Kohale jõudes anti meile pool liitrit ravimtaimede teed, sellist mustjat tummist segu, mis pidi siis 3-7h pärast kõik sooled tühjaks tegema. Neli tundi pärast mustja segu joomist pidi alustama tavalise ürditee joomist, mis oli koguaeg termosega köögikapil.
Esimesel päeval tundsin ma nälga just siis hommikul, kui autos sõitsime ja ma veejoomist alustasin. Vahepeal käisin teeäärses grilli kohas pissil ja muidugi need grillilõhnad ei aidanud mind isude ja kõhutühjuse juures eriti.
Esimesel päeval õnnestus meil kohe ka massaaži saada, mina sain meemassaaži, mis väljutab hästi mürke ja muidugi silub nahka.
Teisel päeval kell 16.00 võis alustada enda kaasa toodud pudelivee joomist. Joomise ajal pidi silmas pidama lihtsat reeglit: joon seni, kuni süda on paha. Teine päev on paastuja jaoks kõige raskem: on neid, kes oksendavad, kes minestavad jne.
Maarit ärkas kerge nõrkusega, selle peletamiseks võtsime all köögis lusikaga mett keele alla ning hingasime õues värsket õhku. Mina läksin kell 9 lümfimassaaži, jällegi väljutab mürke, stimuleerib ainevahetust ja mida kõike tervislikku veel.
Ja siis tekkis mul lihtsalt kohutav söögiisu. Just isu. Kõht ei olnudki tühi, sest sooled oli puhkeasendis, midagi ei töötanud, aga oli lihtsalt isu. Sel päeval ma muidugi kuritarvitasin ka meepurki, mis ainsa toiduainena meie köögis oli ja mida iga päev 2 lusikat süüa võis. Ma sõin sel päeval umbes 4 teelusika täit.
Iga päeva juurde kuulus muidugi ülimõnus saun.
Kolmanda päeva hommikul, kui paljud juba hallide nägudega ringi käisid, kalpsasime me Maaritiga talumaja esimesele korrusel ja sealt õue pikale tiirule põldude vahel. Minul kaks kapuutsi peas ja teetass käes, Maaritil vesi näpus. Õhtul ootas kojusõit ees ja poodiminek. Kiusatus, mõtlesime meie ega olnud väga julged poodi astuma.
Isegi ei suuda imestada, aga need lihaletis vedelevad lihatükid ei paelunud üldse, pigem oleksin tahtnud puuvilju süüa, aga see oli keelatud. Paastujärgselt tuleb väga täpselt jälgida, mida sööd ja kuidas paastust välja tuled. Liha tohib alles nädala pärast süüa, kui on läbitud kolme päevane paast. Kala on lubatud aurutatult ent maitsestamata kujul kolmanda päeva õhtul. Enne kuulub paastust tulija põhimenüüsse kuivatatud teraleib, väherasvane keefir, porgandisalat ananassiga, kaerahelbe kört, köögivilja keeduleem ja järgmisel päeval leemest eemaldatud köögiviljadest püree.
Ahjaa, et kuidas siis see mulle mõjus.
Ma arvan, et minust saab edaspidigi paastuja. Ma ei tea küll kas ideaalne, kes aastas 4-6 korda paastub, aga paar-kolm korda teen seda kindlasti. Esimesel ja teisel päeval on loid olla, aga kolmandal päeval vallandus see energia, mis seni kuskil kinni oli.
Paastu ajal on oluline oma keha kuulata, kui on uni, tuleb magada, isegi kui päeval magamine veidrana tundub. Juba kaks päeva lähen ma magama nagu vanasti, kesköö paiku ning ärkan ise, ilma kellata poole üheksa paiku.
Need, kes tahavad paastu ebatervislikkusest rääkida, hoidku oma kommentaarid endale. Keha on nagu masin, kui me auto viime hooldusesse, siis millal meie keha puhkab. Magades on vale vastus. Ikka peab ta meie hilistel õhtutundidel sisse vintsutatud sööki seedima. Kehale peab puhkust andma ja ma usun, et paast on õige tee.
Üks mu blogi lugeja küsis, miks ma vahest ei täienda oma blogi kuu või kaks või isegi kolm. Ma ei vastanud talle kohe, vastan nüüd, et vältida veel selliseid küsimusi. Kui ma blogi pidamist 4 aastat tagasi Eesti Ekspressis suvel töötades proovisin, jätsin selle pooleli, sest mul ei olnud millestki kirjutada. Ja kui ma hiljem blogi uuesti tegin, siis sellepärast, et oma mõtted seosed reisidega üles täheldada. Nüüdseks olen ka muid postitusi lisanud, ent leppima peab minu mõtete lugeja sellega, et ma ei kirjuta iga päev, sest ma ei viitsi raisata ridu selleks, et kirjutada shoppamisest, sõbrannadega kohvitamisest, restoranis käimistest, kuidas ma pühapäeval kappi koristasin, glämmilaadal käisin, Merle Liivakut tänaval nägin vms muud surmani igavat ja teisi mitte puudutavat. Nüüd siis teate. Kui ma pole kirjutanud, siis järelikult pole midagi, mis inspireeriks, paneks oma mõtteid väljendama.
Täna ma ei viitsi enam millestki kirjutada, kell saab kohe 3 öösel, lükkan jälle edasi lubadust minna ajas tagasi ja kirjutada oma metsikust Maroko tripist, pisut Kuubast ja muidugi põnevatest, ohtlikest ja võimastest Iisrael-Palestiina-Jordaania juhtumistest.
Head ööd kiisud ja kutsud, üks lumine pilt meie väikese lumega talvest.
Maarit rääkis nädal tagasi, et tema lapsepõlvgi möödus maal majas, kus elasid koos mitu põlvkonda ja vanatädi, kes lastelastele seapõiest õhupalli tegi ja need siis mängima kutsus. Maarit polnudki siis enam teab, mis väike. Vanatädi arvas, et lapsed võiksid tema Siberaegsest mängiasjast huvituda. Ja huvitusidki, sest see oli omamoodi äge ja erines sinistest, kollastest ja rohelistest õhupallidest, mida poest raha eest sai.
Mida ma öelda tahan, on see, et elu ja loodus kasvatavad, Viru keskus ja tehiskeskkond mitte. Inimene, kes kasvab pulgakommide, hamburgerite ja ostukeskustega, ei saa iial looduses hakkama, ei oska iial oma keha kuulata, ei saa iial aru sellest, milleks ta elus võimeline on. Ta on inimene, kes pead langetades nõustub kõigega, mis temaga juhtub, tal ei ole usku, et ta on millekski enamaks võimeline, et tema on see, kes oma elu teeb. Määrab selle, kas
rada kaldub vasakule või paremale. Põlvkond, kes mulle ja mu sõpradele peale kasvab on habras ning mõjutatav. Nende vanavanemad ei ela maal ja kui elavad, siis eelistavad need noored keskuses hängida või kinos sõpradele kokatõmbamist näidata. Vanavanemad saadetakse julmalt perse.
Äh, mis ma ikka soiun, mina tean, kuidas käib seatapp, kuidas lehmale pulli otsitakse ja kui ei leita, siis kunstlik viljastamine tehakse, kuidas heina tehake ja seda, et oblikasupp maitseb hästi.
